Sissejuhatus

Tere armas lugeja,

Täna on sul erakordne võimalus vaadata minu päevikut mida ma pidasin reisides kuule ja tagasi. Reisimise all mõtlen ma õppimist ja kuu on ilmselgelt Tallinna Ülikool. Kosmose analoogia ei ole siin juhuslik, kasvatusteaduse ja kasvatusfilosoofia põimumine on olnud samaväärselt põnev. Kes ei tahaks tantsida 1,5 tundi ülikooli aulas, käia kinos ja näitusel või teha õpitust kokkuvõte läbi nalja ja naeru, õppida teistelt ja teistega koos, arutada omavahel ja kogu grupiga. Kõik õpilased terves maailmas tahaks nii õppida! Ja minul see õnnestus, selle eest tänan Kristiinat ja Kristjanit!

Mis ma enda kohta teada sain? Vanus on selline, et üksjagu asju on juba tehtud ja teist samapalju või rohkemgi seisab ees. Tulin kooli, et leida iseennast. Lugesin võõraid tekste ja mõtteid, mõned võtsin endaga kaasa ja teised jätsin sinnapaika, olin avatud huvitavale kogemusele. Sain teada, et mulle meeldib filosoofia ja uus õpikäsitlus mis peab ignenuks loengute traditsioonilist toimimist (teate küll, õppejõud seisab auditooriumi ees ja õpilased kuulavad) ja avab ukse iseõppijate põnevasse maailma!

Reaktsioonikirjutis „Mis on kultuur“

Alustuseks võid vaadata mesimagusat promofilmi milles juhuslikult ka osalen. 1.08 minut

Raud.R  „Mis on kultuur“ ptk Kultuur ja võim

R. Raud toob kirjutises välja erinevate koolkondade mõtlejate seisukohad kultuuri ja võimu seostest. Kirjutise alguses esitab autor võimu ja kultuuri suhete ilmnemise kolm paradigmat. Edasi saavad sõna kõik suuremad mõtlejad. Althusseri sõnul on elukeskkond täis kallutatud ideoloogilisi signaale mis juba sisaldavad varem kujundatud positsiooni oma adressaatide jaoks ja kui me ennast adressaadina ära tunneme oleme juba lubanud ideoloogial ennast määratleda. Samas toob välja autor Engelsi ja Marxi kes väidavad, et kõik ideoloogiad on kallutatud kuna meid juhib valeteadvus mille valitsev klass väetimatele peale surub. Mannheim leiab, et kultuur on kallutatud ja seega ideoloogiline ning, et ideoloogiast on võimatu vabaneda ja pole vajagi, on vaja lihtsalt seda endale tunnistada.   Gramsci teooria hegemooniast on mulle isiklikult kõige arusaadavam, olukord kus valitsev klass ennast allutatutele peale ei suru vaid jätab neile piisava vabaduse kõigis küsimustes mis pole tema jaoks olemuslikud, on tänase maailmakorraldusega üsna sarnane. Foucault ja Bourdieu toovad välja, et võim on nähtamatu ja kõik inimesed on korraga tema ohvrid ja teostajad,  minu jaoks on see tõestus sellest, et „vaba valik“ iseenesest saab ja on (poliitilise) võimu tehnika ning seda juhib indiviidi „hing“ või ka „ego“. Kuna vaba valik peab olema „õige“ vältimaks süütunnet, kirjutab Arendt, et autentne võim sünnib inimeste ülitahtest. Inimene allub ju võimule vaid siis kui see on tema jaoks legitiimne. Horkheimer ja Adorno usuvad, et kultuuritööstus kontrollib isiksuse kujunemist ja mõjutab seda vastavalt oma huvidele. Aga ma küsiks siinkohal, et milline tööstus seda ei tee? Sest Žižeki arvates elame me nagunii küünilise ideoloogia tingimustes kus inimesed teavad, et nende väärtussüsteemid põhinevad illusioonidel. Ideoloogia toimimise paik on tegutsemine ja mitte mõte ja teadvus. Baudrillard tahab lahti mõtestada meie elukeskkonna mõju indiviidile, et läbi näha meetodid millega kapitalistlik süsteem indiviidi ilmselge surveta kontrolli all hoiab? Benjamin teab, et tehnoloogia vabastab kunstilise eneseväljenduse kapitalistliku kontrolli alt kuna looming on kordumatu.

Valgus kõnnib Kadriorus

Kas ma nägin kultuurisündmust? Mis defineerib kultuuri olemuse ja kuidas ma tean, et ma viibin kultuurisündmusel. Kui see on seotud põnevate installatsioonidega ja pöörase rahvamassiga siis võib mu esimesele küsimusele vastata jaatavalt. Aga kui kultuurisündmus on midagi mille väärtust ei saa enam määrata vaid see on midagi millena ta lihtsalt näib? No ausalt, miski tõi need kümned tuhanded inimesed siia tõuklema, nautima, pildistama, jooma, sööma jne. Mul oli konkreetne ülesanne aga ülejäänutel? Järsku tuleb mulle meelde, meedia on loonud simulatsioonid ja hakanud kontrollima viisi, kuidas inimesed tegelikust vastu võtavad.

 Kas ma märkasin meetodeid millega kapitalistlik maailm justkui nähtamatute köitega meid kontrolli all hoiab? Kui aus olla siis jah, linnavalitsus pakub meelelahutust, emotsioonide näljas inimestele on vaja meelelahtust. Rahva seas ringi liikudes nägin ma, et külastajad tahavad midagi näituselt kaasa võtta. Kui võtmine piirdus fotoga siis see väga ei häirinud aga kui keegi valgusinstallatsiooni endale kotti toppis tegi see mind mõtlikuks. Kas tegemist oli kunstilise eneseväljendusega või taheti osa (tükki) saada kordumatust soojast õhtust ja põnevast valgusetendusest. Külastajal oli see võim(alus) ja ta kasutas seda. Igal juhul mõtlesin ma Habermase sõnade peale ja tõdesin, et modernsus on lõpetamata projekt.

Valgus tõesti kõndis Kadriorus aga pole kindel kas ta teadis kuhu poole minna, võimalik, et ta oli parafiinisuitsust punaste silmadega ja pisut vintis. Nagu minagi. 

Reaktsioonikirjutis „ Järelmõjud“

Sissejuhatuseks võiks vaadata filmi treilerit!

Jungi hingeatlas lk 202-232. Kõrgema mina esilekerkimine

PÖFFI külastus „ Järelmõjud“

Jung ütleb, et iga inimlikku tegu on võimalik käsitleda kas positiivselt või negatiivselt ning mõttelt tegudele liikudes sisenetakse varju potentsiaalide maailma. Filmi peategelane John eksis ühiskonnas heaks kiidetud normide vastu ja sai selle eest ka karistada, kuid mõned teod on andestamatud. Räige kuritöö puhul ei saa miski jätkuda kohalt kus see pooleli jäi. John oli sisenenud nii sügavale varjude maailma, et sealt ei olnud otseteed tagasi. Mõtlesin, ja parem ongi, õppimine ei peagi olema lihtne ja mida valusam õppetund seda selgemalt see meeles püsib. Vaatamise ajal tabasin ennast rehkendamas, õppimise ja kasvamise käigus võiks ja peaks inimene terveks jääma sest vastasel korral pole ühiskonnal temast kasu, mis sa katkise inimesega ikka peale hakkad, aga kas õppimine ja arenemine on pelgalt ühiskonnale kasu tootmise eesmärgil? Kas me tahame saada paremaks inimeseks kuna kõik teised seda meilt ootavad? Nii on kombeks? Saad sõpradega kokku ja arutad, et kas kõrgem mina on juba esile kerkinud? Ja kui ei ole? Tõugatakse mind ühiskonnast välja? Mul pole õiget maski ja väärtusi?

Filmis avanes mulle eriilmeliste hingede maastik aga see ei inspireerinud mind üldse, ekraanilt roomas minuni külm ja mõistetamatu maailm nii elavalt, et ma kiskusin endale mantli tihedamalt ümber. Samas oli filmi käik nii loogiline, et loo kurbmängulisus nii ettearvatav, et ma olin lõpuks lihtsalt nõus kõigega mis juhtus. Püüdsin peategelasele kaasa tunda aga ma ei suutnud, õnnetud inimesed valel ajal, vales kohas, valesid otsuseid tegemas. Õppimas, enda ja teiste kulul. Valuline protsess, omamoodi uuestisünd.

Magnus von Horn

(sünd 1983) on õppinud Łódźi filmikoolis ja elab praegu Varssavis. Ta on teinud mitu edukat lühifilmi, millest kooli lõputööna valminud "Without Snow" (2011) saavutas edu mitmel festivalil, näit Locarnos, ja nomineeriti Rootsi parima lühifilmi auhinnale. Ta oli kaasstsenarist Anna Kazejak-Dawidi filmile "Lubadus", mida PÖFFi publik nägi eelmisel aastal. "Järelmõjud" on tema esimene täispikk filmilavastus.

Reaktsioonikirjutis „Philosophical perspectives“

Merriam, S. B., & Brockett, R. G. (1997/2007). The profession and practice of adult education: An introduction. John Wiley & Sons. (2.ptk – philosophical perspectives, lk 27-50)

Palun märgistage enda jaoks erinevad filosoofilised perspektiivid - nende tunnused ja erisus teistest.

Filosoofilised perspektiivid aitavad inimesel tõlgendada ümbritsevat maailma sh. haridusmaastikku. Hariduse juhtimise juurde peaks kindlasti kuuluma erinevate õppimiskäsitluste tundma õppimine sest see võimaldab teha teadlike valikuid.

Filosoofilised perspektiivid on:

1)         Liberaalne/vabahariduslik

2)         Progressiivne/pragmatistlik

3)         Biheivioristlik

4)         Humanistlik, eksistentsiaalne

5)         Kriitiline

6)         Konstruktivistlik ja sotsiaalkonstruktivistlik

Esimese kahe ühiseks jooneks on kriitilise mõtlemise, oskuste arendamise tähtsustamine aga erinevad on meetodid kuidas üks või teine oskus saavutatakse.  Humanistliku filosoofia  tugevuseks on see, et ta on põhjalikult läbi vaieldud ning tema suureks plussiks on ka see, et ta on suhteliselt universaalne ja haakub mitmete teiste seisukohtadega. Humanistlik perspektiiv on suuresti täiskasvanuõppe aluseks. Viimasest filosoofilisest konstruktist erineb suuresti biheivioristlik perspektiiv, siin ei saavutata kokkulepet ei õppetööd puudutavates asjades ega ka õpilasi puudutavates seisukohtades. Progresiivse perspektiivi pooldajad näevad sõna ja indiviidi tegutsemisvabadust positiivses valguses, kriitiline teooria rohkem majandust ja ühiskonda.

Grupitöös tekkinud arutluse kohaselt on Eestis liberaalne perspektiiv enam kasutatav, olgugi, et näha on ka teiste perspektiivide ilmnemist erakoolide jms. haridusasutuste ja koolitus organisatsioonide näol. Minu arust on selline nihe ainult tervitatav kuna mulle tundub, et teadlik vaade läbi  kombineeritud perspektiivide prisma aitaks kõige enam haridusmaastiku kujunda selliselt, et iga õppija leiaks endale sobiva. Arusaadavalt viiks selline teadlik valikute tegemine ka õpetaja, kooli ning õpilased otseteed lähemale soovitud eesmärgile. 

Reaktsioonikirjutis „Haridus- ja kultuurimuutused nullindatel“

Ruus, Viive-Riina (2012). Haridus- ja kultuurimuutused nullindatel. Aili Aarelaid-Tart, Anu Kannike (Toim.). Nullindate kultuur I: teise laine tulemine (100 - 123). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Biesta, G. Intervjuu. PISA ja PIAAC uuringu aruanded. (Etendus Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine)

Intervjuus selgitab Gert Biesta hariduse ja õppimise mõisteid. Ta toob välja, et haridus kui selline peaks olema pidev protsess milles ei peaks olema kõige tähtsam tulemus vaid isiksuse areng. Pisa testimine on tema meelest liialt kitsas ning keskendub vaid ühe maailmakäsitluse eelistamisele, samuti on tema meelest sellelaadne testimine liiga üldistav. Kinoteatri etendusel „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ küsib P. Kruus kuidas saada heaks õpetajaks? Õpetaja Kruus toob värvikaid näiteid õpilased reageerisid negatiivsele tagasisidele selliselt, et riigieksamitulemused paranesid 10%. Mis on hariduse eesmärk? Kuhu tahetakse õpetustega jõuda?  Kas hariduse eesmärk on „toota“ n-ö 10% paremaid inimesi ja kas paremad riigieksami tulemused tähendavad seda, et me oleme oma eesmärgi saavutanud? Nii teatrietendusest kui ka intervjuust selgub, et õppimise mõiste kui selline on vääriti mõistetud, tundub, et õppimine tähendab mingite kindlate faktide teadmist ja pähe õppimist, samas kui loovus jääb tahaplaanile. Lisaks faktipõhistele teadmistele on hariduses märgata ka liigset kiirustamist, vastuse saamisega kiirustatakse, õpetajal pole aega oodata millal õpilane ise vastusteni jõuab. Selline lähenemine pärsib õpilase ja õppesisu omavahelist suhet. Õigemini ei saa selline suhe üldse alatagi. Õppimine hinnete pärast on lühinägelik ja samas väga omane meie haridusmaastikule. Tasu õppimise eest on hinded mitte teadmised. Gert Biesta arvamuse kohaselt aitaks sellise lähenemise vastu võidelda küsimus mida peab iga õpetaja endale esitama. Milleks sa midagi teed? Milleks sa midagi õpetad? Mis eesmärki see õpetus teeninb?

Tallinna Ülikooli magistriõpe

Reaktsioonikirjutis “Teadmine, võim, subjekt”

Aluseks natuke rahast rahast ka.

Foucault, M. (2011) “Teadmine, võim, subjekt”, ptk Subjekt ja võim, lk 277-309 Tallinn: Varrak

Infotunnis käsitletud teemad; Alampalk, Horisont, Pagulaspoliitika, põllumeeste toetus, koalitsioonilepe, piimatoodete eksport, muinsuskaitse, ennetustegevus ja raviteenused.

Peatuksin pisut mõtetel mis mind kõige enam kõnetasid ehk tahaks rääkida neo- liberaalsest ratsionaalsusest mis toimib läbi „pastoraalvõimu“. Viisist kuidas noored ja miks ka mitte vanad „hinged“ (poliitilise) võimu tehnikaid kasutades juhitakse tegema mõistlikke otsuseid mahtudes samal ajal turumajanduse ideaalidesse.

Riigikogu istungil küsitakse Marko Pomerantsi käest, et miks KIK enam ei rahasta keskkonnaajakirja Horisont. Jätkusuutliku arengu idee on viimaste kümnenditega saanud väga aktuaalseks. Samas on asunud teemat ümbritsema teatud mõttes puutumatuse oreool. Keegi ei taha alustada ühiskonnas diskusiooni teemal milleks kaitsta keskkonda ning milleks sorteerida prügi, tundub, et see on tabu. Seevastu peab riik oluliseks, et säästva arengu hariduse õpimaterjalid jätaksid indiviidile võimaluse valida süütunnet tundmata, otsustama enda heaolust sõltuvalt. Kas mina ainsana näen paralleele poliitilise võimu tehnikate rakendamise ja vastavalt struktureeritud õppematerjalide vahel?

Eesmärgiks on analüüsida millised spetsiifilised võimu tehnikad struktureerivad säästva arengu hariduse õppematerjale ja ajakirjandust ning millisel määral on öko-mõtteviisiga inimene oma valikutes tõeliselt „vaba“. On ju vabadus üheks võimu toimimise eelduseks.

Keskkonna reostuse ja inimasustuse seos on enamus loodusajakirjades illustreeritud diagrammide ja põhjendatud matemaatiliste tõenäosustega, võib arvata, et seesuguste diagrammide mõju on indiviidile pehmelt öeldes rõhuv ja süütunnet tekitav. Foucault märgib oma artiklis, et süüst lunastamine on üks pastoraalvõimu mehhanismidest mis aitab inimest ohjata, et võiks jätkuda võimu ja vabaduse kassi-hiire mäng.

Riigi eesmärgiks on luua ihaldusväärne ja soovitavalt öko-mõtteviisiga tarbiv kodanik, kes on vaba oma valikutes, kuid kes faktiliselt on piiratud jõudsate normidega sellest mis on moraalsest õige või vale, keskkonnasõbralik või mitte. Tõestus sellest, et „vaba valik“ iseenesest saab võimu tehnikaks ning seda juhib indiviidi hing. Kuna vaba valik peab olema „õige“ vältimaks süütunnet, on indiviid siiski kammitsetud ja tema valikud on piiratud. (EU näide säästupirnide osas, süsiniku emissioon jne. kuna kõik inimesed EU otsustasid nii…) Indiviidil on raske vaielda matemaatiliste tõenäosuste vastu kuna ta lihtsalt ei oska. Samuti on võimatu vastu vaielda keskkonna probleemide aktuaalsusele ilma, et indiviid tunneks ennast isekana.

Foucauld isiklikult

Läbi mitmetahuliste keskkonna probleemide ja üleüldise globaalse õigluse nimel nähakse, et kui indiviid keerab hambaid pestes kinni kraani, saab ta osa maailmapäästmisest kuid Foucauldi perspektiivist lähtudes tekib kohesest paradoks. Sest „vaba valiku idee“ on sisuliselt kantud illusoorsest mõttest mis on kultuuriliselt indiviidile peale surutud ja seetõttu ei saa see kunagi olla vaba valik. Teadlikkus ja teadvustatus on kesksed atribuudid loomaks soovitud mõtteviisiga indiviid kes suudab muutuda ja käituda nii nagu „karjale“ parim.

Kingiidee - Härra Foucauldi käpiknukk

Jõulud pole ju kaugel eks...

Reaktsioonikirjutis “Saada iseendaks”

Rogers, C. (2014) “Saada iseendaks”, Tallinn: Eesti Transpersonaalne Assotsatsioon. Mõned hüpoteesid isiksusliku kasvu hõlbustamise kohta, lk 57-65 ja Abistava suhte tunnusjooned, lk 66-88 ja kiriku külastus

Sõitsin Keila Kirikusse kus parajasti oli koristuspäev, vabatahtlikud koristasid kiriku ruume. Sattusin mõnevõrra ootamatusse olukorda kuid pidasin silmas avatuse printsiipi ja hakkasin otsima võimalusi üritusel kaasa löömiseks.

Töö käigus hakkasin mõtlema oma lähisuhete kvaliteedi ja iseenda arengutee seostele. Mulle tundub, et olen kogu oma teadliku elu mõelnud, et  mida ehtsam ma oma suhtes inimestega olen, seda rohkem abi sellest suhtest on. Emaks olemine, abikaasa roll, õpetaja amet – kõik need „maskid“ vajavad ausust ja ka mõistmist – aktsepteerimine ei tähenda eriti midagi, kui ei hõlma endas mõistmist. Mõistmine ja aktsepteerimine suhetes nii iseenda kui ka teistega nõuab, et inimene oleks pidevalt endaga kontaktis ja areneks. Suhted on pidevas muutumises ja kasvamises, teadlikkusest sõltub kuhu suunas suhted arenevad. Kui ma suudan pakkuda teatud tüüpi suhet, avastab teine inimene endast võime kasutada seda suhet kasvuks, ning leiab aset muutumine ja isiksuse areng. Rõõmuga näen, et mu elu pakub mulle võimalusi läbi kukkuda ja põruda, vihastuda ja olla tänulik ning rõõmus. Vanusega tuleb küpsus, võime mõista oma elu ja iseenda aspekte, mis põhjustvad valu ja rahulolematust. Kõige selgemalt on meeles sellised elu õppetunnid mis on seotud kirjeldamatu valu ja rahulolematusega. Mulle tundub, et „põrumine“ ühel või teisel alal on igale indiviidile õnnistuseks, vastavast olukorrast kasvab välja õppiv inimene ja ta on vähem kaitseseisundis. Muidugi on „põrumine“ turvalises keskkonnas kordi mugavam aga selline mugavus vähendab ka õppetunni olulisust. 

Kiriku koristamine aitas keskenduda iseendale, suuna oli kätte andnud C. Rogers ja mulle tundus, et hetkeks selga sirutades, paistis kiriku aknast üheks viivuks minu peale valguskiir.