Reaktsioonikirjutis “Saada iseendaks”

Rogers, C. (2014) “Saada iseendaks”, Tallinn: Eesti Transpersonaalne Assotsatsioon. Mõned hüpoteesid isiksusliku kasvu hõlbustamise kohta, lk 57-65 ja Abistava suhte tunnusjooned, lk 66-88 ja kiriku külastus

Sõitsin Keila Kirikusse kus parajasti oli koristuspäev, vabatahtlikud koristasid kiriku ruume. Sattusin mõnevõrra ootamatusse olukorda kuid pidasin silmas avatuse printsiipi ja hakkasin otsima võimalusi üritusel kaasa löömiseks.

Töö käigus hakkasin mõtlema oma lähisuhete kvaliteedi ja iseenda arengutee seostele. Mulle tundub, et olen kogu oma teadliku elu mõelnud, et  mida ehtsam ma oma suhtes inimestega olen, seda rohkem abi sellest suhtest on. Emaks olemine, abikaasa roll, õpetaja amet – kõik need „maskid“ vajavad ausust ja ka mõistmist – aktsepteerimine ei tähenda eriti midagi, kui ei hõlma endas mõistmist. Mõistmine ja aktsepteerimine suhetes nii iseenda kui ka teistega nõuab, et inimene oleks pidevalt endaga kontaktis ja areneks. Suhted on pidevas muutumises ja kasvamises, teadlikkusest sõltub kuhu suunas suhted arenevad. Kui ma suudan pakkuda teatud tüüpi suhet, avastab teine inimene endast võime kasutada seda suhet kasvuks, ning leiab aset muutumine ja isiksuse areng. Rõõmuga näen, et mu elu pakub mulle võimalusi läbi kukkuda ja põruda, vihastuda ja olla tänulik ning rõõmus. Vanusega tuleb küpsus, võime mõista oma elu ja iseenda aspekte, mis põhjustvad valu ja rahulolematust. Kõige selgemalt on meeles sellised elu õppetunnid mis on seotud kirjeldamatu valu ja rahulolematusega. Mulle tundub, et „põrumine“ ühel või teisel alal on igale indiviidile õnnistuseks, vastavast olukorrast kasvab välja õppiv inimene ja ta on vähem kaitseseisundis. Muidugi on „põrumine“ turvalises keskkonnas kordi mugavam aga selline mugavus vähendab ka õppetunni olulisust. 

Kiriku koristamine aitas keskenduda iseendale, suuna oli kätte andnud C. Rogers ja mulle tundus, et hetkeks selga sirutades, paistis kiriku aknast üheks viivuks minu peale valguskiir.