Reaktsioonikirjutis „Mis on kultuur“

Alustuseks võid vaadata mesimagusat promofilmi milles juhuslikult ka osalen. 1.08 minut

Raud.R  „Mis on kultuur“ ptk Kultuur ja võim

R. Raud toob kirjutises välja erinevate koolkondade mõtlejate seisukohad kultuuri ja võimu seostest. Kirjutise alguses esitab autor võimu ja kultuuri suhete ilmnemise kolm paradigmat. Edasi saavad sõna kõik suuremad mõtlejad. Althusseri sõnul on elukeskkond täis kallutatud ideoloogilisi signaale mis juba sisaldavad varem kujundatud positsiooni oma adressaatide jaoks ja kui me ennast adressaadina ära tunneme oleme juba lubanud ideoloogial ennast määratleda. Samas toob välja autor Engelsi ja Marxi kes väidavad, et kõik ideoloogiad on kallutatud kuna meid juhib valeteadvus mille valitsev klass väetimatele peale surub. Mannheim leiab, et kultuur on kallutatud ja seega ideoloogiline ning, et ideoloogiast on võimatu vabaneda ja pole vajagi, on vaja lihtsalt seda endale tunnistada.   Gramsci teooria hegemooniast on mulle isiklikult kõige arusaadavam, olukord kus valitsev klass ennast allutatutele peale ei suru vaid jätab neile piisava vabaduse kõigis küsimustes mis pole tema jaoks olemuslikud, on tänase maailmakorraldusega üsna sarnane. Foucault ja Bourdieu toovad välja, et võim on nähtamatu ja kõik inimesed on korraga tema ohvrid ja teostajad,  minu jaoks on see tõestus sellest, et „vaba valik“ iseenesest saab ja on (poliitilise) võimu tehnika ning seda juhib indiviidi „hing“ või ka „ego“. Kuna vaba valik peab olema „õige“ vältimaks süütunnet, kirjutab Arendt, et autentne võim sünnib inimeste ülitahtest. Inimene allub ju võimule vaid siis kui see on tema jaoks legitiimne. Horkheimer ja Adorno usuvad, et kultuuritööstus kontrollib isiksuse kujunemist ja mõjutab seda vastavalt oma huvidele. Aga ma küsiks siinkohal, et milline tööstus seda ei tee? Sest Žižeki arvates elame me nagunii küünilise ideoloogia tingimustes kus inimesed teavad, et nende väärtussüsteemid põhinevad illusioonidel. Ideoloogia toimimise paik on tegutsemine ja mitte mõte ja teadvus. Baudrillard tahab lahti mõtestada meie elukeskkonna mõju indiviidile, et läbi näha meetodid millega kapitalistlik süsteem indiviidi ilmselge surveta kontrolli all hoiab? Benjamin teab, et tehnoloogia vabastab kunstilise eneseväljenduse kapitalistliku kontrolli alt kuna looming on kordumatu.

Valgus kõnnib Kadriorus

Kas ma nägin kultuurisündmust? Mis defineerib kultuuri olemuse ja kuidas ma tean, et ma viibin kultuurisündmusel. Kui see on seotud põnevate installatsioonidega ja pöörase rahvamassiga siis võib mu esimesele küsimusele vastata jaatavalt. Aga kui kultuurisündmus on midagi mille väärtust ei saa enam määrata vaid see on midagi millena ta lihtsalt näib? No ausalt, miski tõi need kümned tuhanded inimesed siia tõuklema, nautima, pildistama, jooma, sööma jne. Mul oli konkreetne ülesanne aga ülejäänutel? Järsku tuleb mulle meelde, meedia on loonud simulatsioonid ja hakanud kontrollima viisi, kuidas inimesed tegelikust vastu võtavad.

 Kas ma märkasin meetodeid millega kapitalistlik maailm justkui nähtamatute köitega meid kontrolli all hoiab? Kui aus olla siis jah, linnavalitsus pakub meelelahutust, emotsioonide näljas inimestele on vaja meelelahtust. Rahva seas ringi liikudes nägin ma, et külastajad tahavad midagi näituselt kaasa võtta. Kui võtmine piirdus fotoga siis see väga ei häirinud aga kui keegi valgusinstallatsiooni endale kotti toppis tegi see mind mõtlikuks. Kas tegemist oli kunstilise eneseväljendusega või taheti osa (tükki) saada kordumatust soojast õhtust ja põnevast valgusetendusest. Külastajal oli see võim(alus) ja ta kasutas seda. Igal juhul mõtlesin ma Habermase sõnade peale ja tõdesin, et modernsus on lõpetamata projekt.

Valgus tõesti kõndis Kadriorus aga pole kindel kas ta teadis kuhu poole minna, võimalik, et ta oli parafiinisuitsust punaste silmadega ja pisut vintis. Nagu minagi.